Sõelumine on protsess, mille käigus eraldatakse lahtiste materjalide mass-, mis koosnevad erineva suurusega osakestest- mitmeks erinevaks klassiks, juhtides neid korduvalt üle ühe- või mitmekihilise ühtlaselt jaotunud perforatsiooniga{2}}ekraanipinna.
Ekraani avadest suuremad osakesed jäävad ekraani pinnale ja neid nimetatakse selle konkreetse kihi "ülemõõduks" (või ekraani{0}}ülesteks); vastupidi, osakesed, mis on väiksemad kui avad, läbivad neid ja neid nimetatakse "alamõõduks" (või ekraani -alumiseks).
Tegelik sõelumisprotsess kulgeb järgmiselt: kui ekraani pinnale viiakse suur hulk lahtist materjali, -mida iseloomustab erineva suurusega osakeste kaootiline segu-, siis esialgu puutub pinnaga kokku vaid murdosa osakestest. Kuid ekraanikarbi vibratsioon põhjustab materjalikihi lõdvenemist; see toiming laiendab looduslikult esinevaid tühimikke suuremate osakeste vahel, võimaldades seeläbi väiksematel osakestel kasutada võimalust läbida need pilud ja migreeruda konveierilindi alla või peale.
Kuna väiksemate osakeste vahelised vahed on suuremate osakeste tungimiseks liiga kitsad, siis algselt korrastamata osakeste mass eraldub. Täpsemalt, materjal kihistub vastavalt osakeste suurusele, luues selge paigutusmustri, kus peenemad osakesed settivad põhja, samas kui jämedamad osakesed jäävad ülaossa.
Ekraani pinnale jõudmisel läbivad peenosakesed -eriti need, mis on väiksemad kui ekraani avad-. Sellega saavutatakse lõpuks jämedate ja peente osakeste eraldamine, mis viib sõelumisprotsessi lõpule. Sellegipoolest on täiuslik eraldumine harva saavutatav; praktikas jääb teatud osa alamõõdulisest materjalist tavaliselt ülemõõdulise materjali sisse.
Peenosakeste läbimise ajal läbi ekraani, kuigi kõik sellised osakesed on väiksemad kui avad, on nende läbimise lihtsus erinev. Osakesed, mille mõõtmed on lähedased ekraaniavade suurusele, läbivad suuremaid raskusi; lisaks kujutab ekraanipinna all oleva kihi osakeste vahelistes tühikutes navigeerimine veelgi suuremat väljakutset.
